Tallinna giidina olen harjunud sellega, et paljud kohad räägivad oma lugu alles siis, kui võtta hetk ja vaadata lähemalt. Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal on asjakohane näide. Kaugelt paistab must sein justkui täpiline – nagu tähed öötaevas või vihmapiisad metallil. Aga kui astuda paar sammu lähemale, siis selgub tõde: need pole täpid, vaid mesilased.

On varahommik, ilm just selline nagu Tallinnas olema peab – natuke jahe, natuke karge, aga valgus on selge.
Kõnnin mööda Kopli liini ja iga samm viib lähemale – mitte lihtsalt muuseumile, vaid ruumile, kus metall, betoon ja meri on koos hinganud juba üle saja aasta.

Isegi pärast rohkem kui saja giidituuri läbiviimist Tallinna UNESCO kaitse all olevas vanalinnas ei kao see tunne kunagi. Neis munakivisillutisega tänavates on midagi ajatut ja vaiksel moel maagilist — segu keskaegsest draamast, põhjamaalasest rahust ja peidetud nurkadest, mis avanevad igal jalutuskäigul natuke teistmoodi.

Tallinna kesklinnast vaid mõne minuti kaugusel asub maailm, mis tundub justkui otse Euroopa ajaloo kuldsetest peatükkidest välja astunud. Kadrioru park ja selle pärl – Kadrioru loss – on üks Eesti elegantsemaid ja romantilisemaid paiku, kus kohtuvad barokiajastu hiilgus, lopsakas maastikuarhitektuur ja vaikne linnamelust eemaldumine.

Pikk Hermann — tõenäoliselt Tallinna kõige vaiksem, kuid kõige kõnekam sümbol — seisab Toompea serval juba üle 700 aasta.
Kes jalutab õhtupäikeses Toompea nõlval, märkab, kuidas kuldne valgus maalib tornile sooja tooni, mis muudab selle massiivse kivilahmaka peaaegu pehmeks. Kuid Pikk Hermann pole lihtsalt ilus arhitektuur, vaid midagi palju enamat.