Kui Lennusadama hiiglaslik angaar silmapiirile ilmub, on tunne alati sama.
Sa seisad suure halli kupli ees ja mõtled:
kuidas see üldse võimalik on?
Kuidas ehitati 1916. aastal midagi nii ambitsioonikat, et isegi praegu on raske mõista, kuidas see püsti püsib?

Väljak angaaride ees on suur ja lõpetamata vaikne.
Tuul liigub üle kivipindade, meri on otse selja taga, ja angaar ise…
Ta ei ürita sulle midagi müüa.
Ta lihtsalt seisab, väärikalt, oma raskete betoonkuplitega nagu vana sõdur, kes on liiga palju näinud.

Ja siis ma astun sisse.

Lugu, mis algab allveelaeva kapteni sillalt

Kui avaneb vaade allveelaevale „Lembit“, tekib mul alati samasugune tunne.
See ei ole eksponaat.
See on ruum, kus inimesed päriselt töötasid, elasid, magasid, kartsid.

Lembitu metallpinnad on kriimustatud, kulunud – täpselt nii nagu üks ehtne laev peab olema.
Kui juhatan külastajaid kitsastest koridoridest läbi, hakkavad inimesed vaiksemaks muutuma.
See ruum nõuab seda vaikust endale.

Siis nad küsivad:
“Kas need torpeedod olid päris?”
“Kas siit läks laev merele ilma GPSita?”
“Kas nad mahtusid siia üldse elama?”

Jah.
Ja just seda siin tunda saabki – lihtsat, ausat, karmi elurütmi, mis käis meremehe ametiga kaasas.

Angaar, mis peidab endas mitu lugu

Kui lennukite angaar avab end täies ulatuses, on esimene reaktsioon alati:
“Vau…”

Laest ripuvad vesilennukid, hall ruum on tohutu, aga kõik detailid on pehmes valguses.
Siin on tunne, nagu seisaksid vanas sõjaväebaasis, mis on unest üles äratatud.

Lapsed jooksevad edasi-tagasi.
Täiskasvanud teevad telefonidega 20 pilti järjest.
Vanemad mehed seisavad miinide ja torpeedode ees ja sosistavad oma nooruspõlve lugusid.

Muuseum elab – ta ei ole steriilne ega vaikne.
Siin on mere lõhn, metall, ajalugu, tehnika ja inimlikkus kõik koos.

„Suur Tõll“ – laev, mis räägib sõnadeta

Kui tuul on tugev ja meri pisut kare, liigun sageli ka välialale – aurik „Suur Tõll“ seisab seal otsekui filmist välja võetud.
Mõni päev on tekil nii vaikne, et kuuled ainult merd ja vanu metallikohinaid.

Mõni inimene küsib minult seal alati:
“Mis tunne oli sellega jääd murda?”

Ja ma ütlen alati:
“Mine masinaruumi. Kuula.”

Masinaruumis ei ole vaja palju seletada.
Laev räägib ise.

Kellele Lennusadam päriselt mõeldud on?

Kõigile, kes tahavad tunda Eestit läbi merelise prisma.
Siin ei ole ainult tehnika.
Siin on:

• inimese lood

• sõjaline julgus

• inseneri mõistus

• meremeeste argipäev

• arhitektuuriline julgustükk

• ja aus betoon, mis on sada aastat talve trotsinud

Ja muidugi on see koht, kus lapsed ei küsi “kui kaua veel?”.
Siin nad tahavad hoopis “veel natuke” jääda.

Praktiline info

Asukoht: Vesilennuki 6, Tallinn
Soovitatav aeg: 2–3 tundi
Lahtiolekuajad:
Okt–apr: T–P 10:00–18:00
Mai–aug: E–P 10:00–19:00

Piletid: kohapeal või Eesti Meremuuseumi lehel
Parkimine: olemas
Transport: Buss 73 → “Lennusadam”
Sobib peredele: 100%
Riietus: mugavad jalanõud (laevad), kihiline riietus (tuul)

Autorist

Giid Stassi on Tallinna giid, kes armastab kohti, kus ajalugu ei ole klaasi taga — ja Lennusadam on just selline.
Ta viib külalised angaaridesse, laevadele, vanadele merekindluse radadele ja Tallinna lugude sisse, mis muidu märkamatuks jäävad.

Tallinna Giid